Närvekõditav iiri krimilugu „Valetaja tüdruk“
Merilin Piirsalu
07.12.2021
Raamat "Valetaja tüdruk"
Raamat "Valetaja tüdruk" | Kaanefoto McKenny's Bridge Dublinis Dmitry Laudin/Shutterstock Foto: Canva

Kes palju loevad, need ilmselt nõustavad, et lugemiseelistus on ajas muutuv. Mõnel perioodil eelistad romantilisi lugusid, teisel võtad ette ajaloolised romaanid, kolmandal hetkel midagi hoopis muud. Minul on praegu käsil krimijuttude ajajärk.

Mulle pakuvad kriminaalromaanid ideaalset võimalust tööst ja kohustustest täielikult eemale minna, aga ainult siis, kui lugu on põnev, tempokas, usutavate tegelastega ja ladusalt kirjutatud. Lisaks peab lugemine tekitama pisut kõhedust, nii et süda hakkab veidi kiiremini taguma, kui raamatu lugemise vahepeal peab mingil põhjusel näiteks pimedasse kõrvaltuppa minema. Iiri kirjaniku Catherine Ryan Howardi „Valetaja tüdruk“ vastas kõikidele nendele nõudmistele.

Lugu algab sissevaatega peoõhtusse Dublini räpases korteris, kust lahkub tudengineiu Jen, kes üliõpilaslinnakusse tagasi ei jõua. Tema laip leitakse hoopis Grand Canali tumedast veest. Sellest sündmusest rullub lahti lugu, mis ulatub kümne aasta tagusesse aega, mil Dublinis tegutses kanalimõrtsukas. Võimude teada on sarimõrvar küll kinni võetud ning pandud luku ja riivi taha. Selleks osutus Dublini elitaarse St. John’si kolledži nägus ja sarmikas 19-aastane tudeng Will Hurley. Tema süüle viitasid kõik kogutud tõendid, pealegi võttis ta ise kuritööd omaks.

Nüüd aga tekib kahtlus, kas tookord ikka tabati õige mees. Seda enam, et Will, kes kuritegude eest karistust kannab, hakkab nõudma enda õigeks mõistmist. Ta väidab, et tema ei ole mõrvar, aga teab kanalimõrtsuka loost rohkem, kui ta seni on rääkinud. Oma saladuse on ta nõus avaldama ainult tudengipõlve kallimale Alisonile.

Nii peabki Garda (Iiri politsei) pöörduma noore naise poole, kes lahkus Iirimaalt siis, kui Will kinni võeti ning pole pärast seda jalgagi kodumaale tõstnud. Ta ei taha alguses vana haava lahti kiskumisest midagi kuulda, aga soostub lõpuks Williga rääkima. Mees oli siiski ju tema suur armastus ning Alison ei ole kunagi suutnud end täielikult veenda, et just tema kallim need tüdrukud tappis. Ta tuleb Iirimaale ja endalegi ootamatult avastab end kriminaalse ja ohtliku loo keerises. Järk-järgult hakkab välja tulema fakte ja asjaolusid, mis heidavad mõrvajuhtumitele hoopis uut valgust.

„Valetaja tüdruk“ on huvitav raamat, sest autor on välja mõelnud põneva loo ning selle ka hästi edasi andnud. Tegelased on usutavad ja elutruud, panevad endale kaasa tundma ja mõistma. Jutustamisstiil on ladus, viies lugeja vaheldumisi Alisoni ja Willi silmade läbi olevikku ning Alisoni kaudu 10 aasta tagusesse aega. Vürtsi lisavad loo lõpus toimuvad ootamatud, aga väga loogilised pöörded.

Mulle meeldivad krimijutud, mida on põnev lugeda ja mis panevad mitu päeva hiljemgi pead murdma. „Valetaja tüdruku“ puhul ei saanud ma raamatu kaant sulgedes aru, miks autor pani sellise pealkirja. Alles paari päeva möödudes mõistsin, et pealkiri on väga hea ja tabab kümnesse. Just valed, mida rääkis üks tüdruk, olid põhjuseks, miks lugu hakkas veerema nii nagu ta hakkas. See omakorda pani mõtlema inimloomuse üle. Miks inimesed valetavad? Kas valetaja üldse saab aru, et ta valetab või on ta ka ise oma illusioonide lummuses? Ja veel pani raamat mõtlema armastusest, sest kõige muu kõrval on „Valetaja tüdruku“ lugu armastusest. Sellest võimsast jõust, mis paneb tegema nii ilusaid kui ka koledaid asju.

Catherine Ryan Howard on Iirimaal väga menukas krimikirjanik. Lisaks „Valetaja tüdrukule“ on eesti keeles ilmunud „Salasilm“ ja „Eimidagimees“, järge ootab 2021. aasta parimaks iiri krimiromaaniks nimetatud „56 päeva“.

Valetaja tüdruk

Autor Catherine Ryan Howard

Tõlkinud Triin Olvet

336 lk, 148 x 210, pehmed kaaned

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid