Närvekõditav põnevik „Vaiksed inimesed“ raputab, üllatab ja haarab põhjani kaasa

Merilin Piirsalu
25.03.2024
Närvekõditav põnevik „Vaiksed inimesed“
Närvekõditav põnevik „Vaiksed inimesed“ | Foto: Ave Lell

Lisa ja Cameron Murdoch on krimikirjanikest abielupaar. Nad elavad Uus-Meremaal Christchurchis koos seitsmeaastase poja Zachiga. Tööelus on kirjanikud sukeldunud väljamõeldud kuritegevuse maailma ning aastate jooksul ette kujutanud viise, kuidas kurjategijana mitte vahele jääda. Nad on naljaga pooleks sageli öelnud, et suudaksid igast kuriteost puhtalt pääseda.

Pealtnäha ilusa fassaadi taga pole aga kõik nii muretu. Murdoch’idel ei ole käegakatsutavat võimalust pääseda keskmiselt edukate kirjanike seast päris tippude hulka. Nende raamatute müüginumbrid langevad. Pere kulutused on aga suured, sest nad armastavad luksuslikku elu ning käivad sageli reisimas. Lisaks kõigele on Zach keeruline laps ning tema kasvatamine paras väljakutse. Kui poeg ühel päeval kaob, pöörab see Murdoch’ide maailma täielikult pea peale.

Kui Cameron hommikul Zachi kadumise avastab, meenub talle esimesena vestlus, mida pidas pojaga eelmisel õhtul ning mis keerles kodunt ära jooksmise ümber. Cameron ei jõua ära kahetseda, et ei võtnud lapse juttu tõsiselt, vaid arvas, et tegu on taaskord ühe ZHT juhtumi ehk Zachi hullunud tujuga nagu nad Lisaga isekeskis poja meeleolukõikumisi kutsuvad. Esialgu loodavadki vanemad, et poiss on läinud kooli, parki või vanaema juurde, aga kui politsei on ümbruskonna intensiivselt läbi otsinud,, saab kõigile selgeks, et Zach ei varja end üheski tavapärases kohas. Tõendid viitavad hoopis sellele, et keegi on poisi röövinud.

Lisa ja Cameron on täiesti endast väljas ega suuda mõista, kuidas nende elu ühe hetkega pea peale pöördus. Nad on küll harjunud väljamõeldud stsenaariumidega, kus nende tegelased peavad sääraste hirmudega silmitsi seisma, kuid kui nad ise peavad reaalsuses poja kadumisega toime tulema, tunnevad nad end kui halvatud. 

Kogu loole heidab negatiivset varju, et päev enne Zachi kadumist käis Cameron temaga lõbustuspargis, kus ta poja korraks silmist lasi. Kartes, et Zach satub üksi olles paanikasse, hakkas mees teda meeleheitlikult otsima ja sattus sõnelusse teiste lastevanematega, kellele jäi mulje, nagu ta oleks nende lastele tahtlikult haiget teinud või neid koguni ahistanud. Sealt alates tuleb esile ka kogu romaani läbiv joon, mis lugu hästi iseloomustab. Nimelt oskab autor igat olukorda näidata mitmest vaatevinklist nõnda, et mõistetav on mõlema poole arvamus. Lõbustuspargi stseeni lugedes saab suurepäraselt aru, miks Cameron just niimoodi käitus, aga täiesti arusaadav on ka teiste lastevanemate seisukoht. Sellised seigad tuletavad meelde, et nagu raamatus, pole ka elus asjad kunagi ainult mustvalged.

Zachi kadumine toob päevavalgele tema vanemate sügavama olemuse. Lisa kohene reaktsioon on süüdistada Cameroni ja teha selgeks, et ta ei taha enam mehe kõrval olla. Selle asemel läheb ta hoopis oma vanemate juurde, kes esimese hooga samuti oma väimeest patuoinaks peavad. Cameron oli seni uskunud, et nende suhe on tugevam kõigest ja Lisa süüdistused tabavad teda rängalt. Kuna mehe peas tükib nii raamatuid kirjutades kui ka päris elus vahel esile hääl, mida ta kutsub missiiskui ning mis on tihti sammu võrra ees mis tahes võimalikust stsenaariumist, siis hakkavad teda kiiresti kummitama mitmesugused teooriad. Missiiskui poja kadumine oligi tema süü? Kas ta oleks saanud midagi teisiti teha? Missiiskui Zach lamab külmununa kuskil kraavis? Missiiskui politseid ei saa üldse usaldada? Või äkki ei saa enam kedagi usaldada?

Politsei hakkab Zachi kadumises üsna kohe kahtlustama vanemaid. See pole suur üllatus, sest just nemad nägid teda viimasena ning just nemad on hoobelnud, kui osavad nad võiksid kuritegevuse vallas olla. Politsei räägib Zachist õpetajate ja naabritega ning saab teada, et Zach võib olla raske laps, tekitades avalikke piinlikke stseene ja vanematele meelehärmi. See lisab veelgi suuremaid kahtlusi vanemate suunas.

Lisaks sekkub meedia, tormates hagijana kirjanikepaari kallale. Sellest võtab omakorda tuld sotsiaalmeedia, kus hakatakse looma kõikvõimalikke teooriaid. Cameronide maja ette koguneb suur punt ajakirjanikke ning rahvahulk, kes süüdistavad vanemaid avalikult. Pinge kasvab nii suureks, et mitte kellegi käitumist ei ole võimalik enam ette ennustada. Inspektor Rebecca Kent püüab küll olukorda kontrolli all hoida ja uurida mitut eri suunda, kuid see osutub väga keeruliseks.

„Vaiksed inimesed“ on tempokas ja väga ladusalt kirjutatud. See on ideaalne põnevik, mis hoiab viimase peatükini üleval küsimusi: kas vanemad tegid seda või ei teinud? Kui ei teinud, siis kes tegi? Ja miks? Perekonna dünaamika on suurepäraselt välja joonistatud ja väga usutavalt on kujutatud avalikkuse ja meedia huvi ning mõju kogu loole. Pinge kasvab ja kasvab, pulss püsib kõrge, sest pidevalt tekib loosse pöördeid, mida esmapilgul oodata ei oska. Vahepeal tahaks mõnele tegelasele hüüda: miks sa ometi nõnda teed? Aga siis hakkad mõtlema, kas saad täiesti kindel olla, et ise samasuguses olukorras midagi veel hullemat ei teeks.

"Vaiksed inimesed" ja palju teisi krimijutte ja põnevikke leiad kuni 2. aprillini soodushinnaga siit.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid