34-aastaselt oli Sophiel kaootiliselt õnnelik elu. Ta on jätnud oma armastava, kuid veidi üleoleva perekonna Yorkshire’i, et elada Los Angeleses pisikeses korteris ning teha karjääri meelelahutusajakirjanikuna. Oma unistustes soovis ta muidugi kohtuda ühel päeval mehega, kellega pere luua, aga tal ei olnud sellega otseselt kiire.
„Pohmellimängud“ räägib alustuseks, millist elu elas Heawood ajakirjanikuna suure lombi taga, kuidas ta kohtus oma lapse isaga, keda nimetab jutustuses lihtsalt muusikuks ning kuidas kraabib kokku oma viimased dollarid, et osta rasedustest. Positiivne test muudab tema elu jäädavalt.
Lapseootusest teada saamisele ei järgne õnnelik pesa punumine, sest tulevane isa on tuuritav muusik, kellel pole soovi perekonnapeaks hakata ning kes pealegi teatab, et on juba kohanud kedagi teist. Sophiel ei jää muud üle, kui ise toime tulla.
See on aus lugu sellest, kuidas kasvatab üksinda last ema, kes tahab veel enda noorusest viimast võtta ning peab uue eluga kohanema. Kes ei oska õieti iseenda eest hoolitseda, kuid peab nüüd hakkama vastutama uue ilmakodaniku eest. Raseduse ja beebiajal elas Sophie n-ö topeltelu. Ta käis sünnieelsetes rühmades, kus pidi kannatama ennastimetlevaid vanemaid ning üritas samal ajal vabakutselise ajakirjanikuna raha teenida. Õhtuti käis ta väljas ja mõnel kohtingul, sest tema hinges elas edasi romantiline fantaasia kohtumisest Härra Õigega. Paraku ei ole romantiliste õhtute veetmine eriti lihtne, kui kodus on beebi ja rindadest lekib piima.
Juttu on ka sellest, kuidas traditsioonilises neljaliikmelises peres kasvanud naine mõtestab iseenda kahest liikmest koosnevat perekonda ja püüab kohaneda olukorraga, kus kõik tema lapse sõprade vanemad on õnnelikus abielus, nii et temal jääb üle vaid lugeda päevi hetkeni, mil need armsad paarid lahutama hakkavad.
Raamat räägib üksikema kogemustest ning on abiks ja lohutajaks naistele, kes peavad sarnases olukorras toime tulema. Sophie ei varja midagi ning just seetõttu on tema lugu aus ja liigutav. See räägib vanemlikust armastusest, mille üle tema ja tema tütar võivad uhkust tunda. Kui Sophie mõistab, et peab alati muretsema, kas tütrel on piisavalt soe, kõht täis ja muretu, siis jõuab ta tõdemuseni, et just see ongi suurim tingimusteta armastus, mida elus kogeda võid ning mida ta on kogu aeg otsinud. Lisaks avameelsusele ja südamlikkusele on loos paras ports sooja huumorit, mis teeb selle lugemise eriti nauditavaks.
Sophie Heawood
Tõlkinud Piret Orav
256 lk, 140x210, pehmed kaaned