Peategelasel Cassie Ravenil on pisut keeruline minevik. Ta kaotas lapsena oma vanemad ning teda kasvatas poolatarist vanaema. Teismelisena sattus Cassie seltskonda, kus koolis käimist eriti ei hinnatud, kuid seda kõrgemas hinnas olid alkohol ja narkootikumid.
Tüdruku ellu tõi pöörde juhuslik kohtumine proua E-ga, kes innustas teda kooli minema, nägi temas potentsiaali ning toetas tema arengut. Suuresti tänu õpetajast proua E-le sirgus Cassie’st noor naine, kes nüüd töötab surnukuuris vanemlaborandina ja on oma ametile väga pühendunud. Pisut eraklikul noorel naisel on äärmiselt hea tähelepanuvõime, arenenud intuitsioon ja terav taip. Lisaks on Cassie’l eriline side tema hoole all olevate surnukehadega. Vahel tundub talle lausa, et surnud räägivad temaga.
Järgmise pöördepunkti toob Cassie` ellu taas proua E, sest õpetaja surnukeha satub lahkamislauale. Cassie on väga kurb ja tunneb süüd, sest nende viimane kohtumine ei lõppenud kuigi sõbralikult. Pealegi ei usu nooruke laborant hüpoteesi, et armastatud õpetaja võttis õhtul nii palju napsi, et jäi purjus peaga vanni magama ja uppus. On see siis proua E ise, kes surnukuuris sõnatult „kõneleb“ või Cassie` kujutlusvõime ja oskus endalegi märkamatult väikeseid detaile tähele panna, aga miski ütleb talle, et asi pole õige. Kuna Cassie politseid ei usalda, asub ta ise asja uurima ning hargnema hakkab paljude keerdkäikudega mitmekihiline põnevuslugu. Proua E surmajuhtum pole ainus, mis Cassie’l lahendada tuleb. Morgist kaob salapärasel kombel ühe vanahärra surnukeha ja kadumise põhjusele tahab laborant samuti jälile jõuda. Lisaks juurdleb noor naine selle üle, miks tema vanaema räägib küll emast, aga kui Cassie püüab midagi küsida isa kohta, läheb vanaema suu lukku.
„Kehakeel“ on ladusalt kirjutatud ja värvikate tegelastega lugu. Teiste hulgas tegutsevad seal näiteks inspektor Phyllida Flyte, kes lisaks kurjategijatele peab maadlema ränkade isiklike probleemidega ning Cassie` minevikust pärit kodutu sõber Kieran, kes on siiralt õnnelik, kui keegi talle hommikul kuuma kohvitopsi kingib. Üks minu lemmik on Cassie` poolatarist vanaema Weronika, kes on elutark ja sitke ning poetab oma õpetusi ja ütlusi alati läbi väikese huumori või iroonia.
Kuigi mõnes teises loos võiks mind häirida Cassie` otsekui üleloomulikud võimed, tänu millele ta kuuleb surnute juttu või näeb tänaval proua E vaimu, sest mulle ei meeldi, kui päris elu segatakse millegi ebareaalsega, siis siin tundub see loomulik. Lõpuks on ju igaühe enda otsustada, kas tõlgendada juhtumeid reaalse kogemusena või panna kõik hoopis Cassie` hästiarenenud intuitiivsete võimete arvele. Omamoodi vürtsi lisavad kirjeldused Cassie` tööalasest tegevusest, sest ei juhtu just tihti, et saab pilgu heita patoloogide maailma. Siinkohal väärivad eraldi ära märkimist konsultantide Janc Reikopi ja Kärt Tombergi asjalikud nõuanded patoloogia valdkonnast.
Usun, et alateadlikult proovib iga lugeja ikka mõne raamatu tegelasega samastuda. See lugu pakub hea võimaluse panna end peategelase rolli ning kehastuda kellekski, kes peab võitlema raskustega, aga tuleb nendega toime, kes on nutikas ning kelle karmi kesta sees tuksub õrn ja kaastundlik süda.
Raamatu lõpus laheneb küll proua E surmajuhtum, aga nii mõnedki teised otsad jäävad lahtiseks ning Cassie` ellu tuleb uusi vastamata küsimusi. See loob hea pinnase järgmiseks põnevuslooks, sest „Kehakeel“ on alles Cassie Raveni sarja esimene raamat. On, mida oodata!
Vesta raamatulaadal on „Kehakeel“ saadavad eriti hea hinnaga!