Siis läheme viis päeva tagasi, juuli keskpaika, kus lugu hakkab hargnema vaheldumisi Annika ning Joanna pilgu läbi. Annika on üks merepäästjatest, kes purjeka leidis. Ta on küll linnatüdruk, aga lapsepõlves veetis suved alati vanaema ja vanaisa juures Stockholmi saarestikus. Ka tema vanaisa oli merepäästja ning tüdrukule eeskujuks. Kui Annika eraelus tekkis kriis, otsustas ta linnaelu maha jätta ja vanaema juurde saarestikku kolida. Ta jättis alles osaajaga töö ajalehe juures ning astus ametisse vabatahtliku merepäästjana. Pildile ilmub ka Annika impulsiivne õde Sofie, kes on paadipuhkusel koos oma uue armastuse Peteriga, kes osutub ühtlasi Joanna vanaks tuttavaks.
Joanna on aga endine fotograaf, kes on eluga ummikus. Tal on raske iga päev üles tõusta ja elu mõtet leida, sest ta on sügavas leinas. Joanna ei ole mitu aastat eriti kodunt väljas käinud, kuid kui poolvend Zack kutsub teda purjetama, siis tolle tungival pealekäimisel ta lõpuks nõustub. Zack ütleb, et on mures õe pärast, kes pole enam päris tema ise. Samuti on neil vaja emast jäänud pärandus ära jagada.
Lapsepõlves möödusid nende suved suuresti vanematega saarestikus purjetades ning mereelu nautides. Joanna loodab nüüdki leida rahu ja vabadust, mida meri talle varem alati pakkus, kuid miski pole enam endine. Laeva pardal kerkivad esile ka sellised vanad mälestused, mis polegi nii roosilised. Lisaks kohtuvad õde-venda sadamas kunagiste perekonnasõpradega, mis äratab omakorda valusaid mälestusi. Joanna leiab paadist ka isa vana logiraamatu, millesse isa kirjutas paljude purjetamispuhkuste ajal iga päev ja mis mängib lõpuks loos olulist rolli.
Kui alguses paistab iga tegelase vaatevinklist imeline purjetamise suvi ning õhkub mõnusat suvetunnet, siis kuskil kaugemal hõljub pinevust. Nii Annikal, Joannal kui Zackil on minevikust pärit deemoneid, mis olukorda nautida ei luba. Kõik muutub veelgi dramaatilisemaks, kui ühel saarel leitakse surnud naine, sest see surm puudutab nii merepäästjaid kui ka suvitajaid.
Ebameeldivad mälestusted minevikust ja kahtlased sündmused olevikus on raamatus teravas kontrastis päikeselise keskkonnaga. Nõnda saab osa traditsioonilisest rootsi purjetamiskultuurist ning palju on ilusat, suvist ja meeldivat. Saarestiku ja purjekaelu kirjeldused on imelised ning see tekitab tahtmise seilata loodussadamatesse, hüpata paadisillalt sooja merevette, päevitada laevatekil või õhtustada sadamarestoranis. Need, kes ise purjetavad, tunnevad kindlasti ära nii mõnegi kirjelduse, ning need, kes purjetamisest veel midagi ei tea, saavad mereõhku väga lähedalt nuusutada. Läbi Annika jutustuse saab ka suurepärase ettekujutuse vabatahtlike merepäästjate vastutusrikkast elust, kus neil tuleb tegeleda nii hätta sattunud paatidega, purjus suvitajatega kui ka kaduma läinud lastega.
„Mustad purjed“ ei ole tüüpiline kriminull, kus pannakse toime mõrv ja sellele järgneb uurimine. Selle asemel käsitleb see psühholoogilisi pingeid, kahtlusi ja inimloomuse eri külgi. Kriminaalne sisu lisab piisavalt vürtsi ja hoiab põnevust õhus. Huvitav on jälgida, kuidas autor annab tegelastele esmalt piirjooned ning täidab siis järk-järgult sisuga. Lõpuks taandub aga kõik inimestevahelistele suhetele ja nende iseloomudele. Kõik lahtised otsad sõlmitakse osavalt kokku ning selgub, miks üks purjekas kõrvetavalt kuumal juulipäeval sihitult lainetel hulpis.