Moritz on 37-aastane. Tema elus on kõik justkui hästi, tal on armastav elukaaslane, väike poeg, paar head sõpra ja pisike kohvik, kus töötamine talle meeldib. Siiski ei ole tal hingerahu, sest kuigi ta seda endalegi tunnistada ei taha, kipuvad mõtted vahel rändama ema, isa ja õe juurde. Moritz pole neid paarkümmend aastat näinud, kuna kolis juba oma 18. sünnipäeval kodunt välja ning katkestas perega kõik suhted. Peamiseks põhjuseks oli tema isa, kes oli pidevalt halvas tujus, tehes maha kõiki ja kõike, tarbis liiga palju alkoholi ega näidanud karvavõrdki välja, et ta oma lastest hoolib.
Karlheinz Liebig oli alati olnud tüüpiline sõjajärgne sakslane, armastus tähendas rasket tööd. Ta oli ligipääsmatu, endassesulgunud mees, kes oli veetnud oma elu seda pidevalt põlates. Moraali lugeda, jaa, seda ta oskas, suletud uste taga, nimetissõrm püsti ja nägu tulipunane. Ta kirus poliitikat, pikajuukselisi pommipanijaid, kunsti, pükstest välja tolknevaid jalgpallisärke, välismaalasi niikuinii, ta oli aina neednud ja vandunud. Kõik oli halvasti. Miski ei läinud paremaks. Nii kirjeldab autor teda juba esimesel leheküljel.
Lugu hakkab aga edasi veerema siis, kui Moritz saab kõne oma koduselt numbrilt. Ta ei võta vastu ega helista tagasi, sest on kindel, et ema soovib teada anda, et isa on surnud. Moritz ei taha sellest midagi kuulda. Kuigi elukaaslane Jessy julgustab perega ühendust võtma, tunneb mees, et pole selleks lihtsalt võimeline. Nii ta ei helistagi. Siis aga ilmub mõni päev hiljem Moritzi kohvikusse hoopis tema isa Karlheinz.
Moritzi on üllatunud, sest esiteks arvas ta, et isa pole enam elavate kirjas, ning teiseks pole papa kahekümne aasta jooksul tema vastu huvi tundnud. Nüüd aga seisab vana mees kohvikus ja ütleb Moritzile, et ema on surnud. Juba kolm kuud tagasi. Aga see ei ole põhjus, miks ta tegelikult tuli. Ta tuli, sest ka tema ei taha enam elada ning soovib, et Moritz aitaks tal siit ilmast lahkuda.
See lööb mehe esialgu pahviks. Ta ei mõista, miks isa kohe ei teatanud, kui ema lahkus, ning miks isa arvab, et just Moritz teda aidata saab või seda üldse soovib. Kuigi poeg pigistaks hea meelega silmad kinni ega teeks isaga üldse tegemist, ei luba südametunnistus tal selga keerata. Siit saab alguse konarlik suhtlus, kus isa ja poeg püüavad vähehaaval teineteist natukenegi tundma õppida ning minevikku mõista ja sellega rahu teha.
Kes armastab raamatu tegelaste käitumisele sügavamalt kaasa mõelda, sel tekib kohe alguses küsimus, kuidas saab ühe perekonna elu sedavõrd keeruliseks muutuda, et napilt täiskasvanuikka jõudnud laps lahkub kodust ning suhtlus vanematega katkeb aastakümneteks. Seda teemat autor raamatus tasapisi lahti harutabki. Ta viib meid vahepeal ajas tagasi, Moritzi lapsepõlve ja näitab sealt pildikesi, mis aitavad olevikku mõista.
Kui esmalt paistab ainult Moritz vaene poeg, kellel oli halb lapsepõlv ja Karlheinz vastik vanamees, siis mida lõpu poole, seda sümpaatsemaks muutub ka torisev isa. Tal on omad põhjused ja deemonid, kellega võidelda. Hakkab isegi kahju, et tema elas sellisel ajal, kus vaimsest vägivallast ja tervisest ei kõneldud nii palju kui tänapäeval ning tal ei olnudki võimalust oma probleemidele abi leida. See omakorda pani teda käituma enda lastega nii, et nendel tekkisid probleemid.
Ja kuigi selles loos on tegelastel tõsiseid, lahendamist vajavaid küsimusi, ei ole raamat sugugi sünge, sest Sven Stricker on osanud ka rasked teemad lahti kirjutada läbi väikese huumoriprisma. Eriti hästi tuleb see välja mahlakates dialoogides. Ta on toonud sisse ka parajal hulgal kõrvaltegelasi, kellele saab samuti kaasa elada, aga kes ei muuda pilti silme ees liialt kirjuks. Nende hulka kuuluvad Moritzi elukaaslane Jessy, mehe sõbrad Lucky ja Philipp, õde Nina ja kohvikus töötav Stella. Autor teab väga hästi, kuidas näidata elu nii, nagu see päriselt ongi – on raskeid ja šokeerivaid hetki, on õnnelikke aegu, igapäevast rutiini ja veidraid kokkusattumusi. Seega, leidub kõike, mida igaühel elus ette tuleb.
„Olen veel olemas“ on ladus lugemine ning paneb mõtlema peresuhete üle. Lugu näitab, et meid kujundab küll minevik, kuid hoolimata lapsepõlve traumadest või vääriti mõistmistest on võimalik teha tulevikus paremaid valikuid. Ja on õnn, kui su kõrval on inimesed, kes selles toetavad.
Sven Stricker
Tõlkinud Eve Sooneste
344 lk, 140x210, pehmed kaaned