Selles loos nauditakse jõulumeeleolu ja otsitakse mõrvarit, kes näib olevat kogu aeg sammu võrra politseinikest ees. Lugu algab, kui ühel 2009. aasta jõulukuu õhtul seisab juhtivkriminaalkonstaabel Ville Karila Helsingis Töölö linnaosas asuvas korteris ja mõõdab pilguga naise surnukeha. Kõik viitab justkui loomulikule surmale, kuid miski korteris häirib Karilat sedavõrd, et ta otsustab abijõud kohale kutsuda.
Kui kohtuarst Viola Kaario järgmisel hommikul lahangu sooritab, saab selgeks, et tegemist on mõrvaga. Karila alustab koos kolleegidega keeruliseks osutuvat mõrvajuurdlust, mille käigus selgub, et surnud naine oli elanud ohtliku võrgutaja mõjuvõimu all. Kus on nüüd see salapärane mees, kes liikus ringi peaaegu nähtamatuna? Miks on surnud naise korteris tehtud kummaline remont? Ja mida tähendab prügikastist leitud postkaart, millel on kujutatud Soome omaaegset kuulsat näitlejat ja lauljat Tauno Palot?
Enne kui mõrvari isik selgub, peab Kaario oma teraslaual lahkama veel üht surnukeha, ja päevavalgele tulevad mitmed hoolikalt maetud saladused.
Raamatusõber Maria Antons-Valneri sõnul on krimipõnevik täitsa tema masti lugu. „Ei mingeid tapetud lapsi ega röövitud rasedaid ning kõik, kaasaarvatud üsna kindel kahtlusalune, on justkui üsna esimestest lehekülgedest alates olemas. Ometigi jätkub tegevust pea 500 lk jaoks,“ ütleb ta. „Samas pole tegemist ka hullupööra kihutava looga, sest kriminaaluurimiste sekka mahub ka huvitavat lutsupüüki, mõnus jõuluõhtu, lustakas noolemängu turniir ja soomlastele omaseid saunatamisi, kuid üleliia kummi samuti ei venitata – lugu hargneb just temale mõeldud tempos. Mõnusalt. Kuidas selliseid krimkasid nimetataksegi? Muhe krimipõnevik? Hubane krimipõnevik? Või miskit kolmandat? No selline novembrikuus kamina ees lugemise lugu ühesõnaga,“ võtab Maria kokku. „Minu lemmiktegelane oli üsna kõrvaline näitsik, juurdlussekretär Felicia, kes kogu tiimil oma emalikul moel alati kätt pulsil hoiab. Ka kohtuarst Viola, ohvri isa Erkki ja juhtivkriminaalkonstaabel Ville on sümpaatsed tegelased, kellega loodan tulevikus uuesti kohtuda. Seda enam, et neist mõne edasiste tegemiste lahtised niidiotsad jäid justkui lausa tagakaane vahelt välja rippuma.“
Mõned Mariale eriliselt meeldinud nopped ka:
Kolmik köhmis, seljad küürus, läbi lumetuisu klaasuste poole.
Huumorimeele puudumine on üks inimkonna hullemaid needusi.
”Kas te siin politseis pole tulnud mõttele, et ta võis…” /…/ “Me tuleme siin politseis väga paljudele igasugustele mõtetele.”
Kui juurdlus õige pea edasi ei nihku, tuleb jõulised abinõud tarvitusele võtta. See tähendas keset tööpäeva nooleviskamisvõistluse korraldamist ja selleks puhuks Felicia alkoholivaba kodukalja valmistamist.
„Surnud ei vaiki" on juhtivkriminaalkonstaabel Ville Karila ja kohtuarst Viola Kaario mõrvajuurdluste sarja „Mortuí non silent" esimene raamat.
Sari Rainio, Juha Rautaheimo
Tõlkinud Toomas Tallo
464 lk, 150x210, pehmed kaaned