„56 päeva“ algab olevikus, viies meid Dublini moodsa kortermaja juurde, kus on midagi toimumas. Maja tuletõrjealarm on tööle hakanud, mis on selle elamu puhul üsna tavaline, sest valehäireid tuleb millegipärast ette. Kuid seekord on asi pisut teisiti: majarahvas, kes üksteist eriti ei tunne ega tegelikult väga tunda ei tahagi, ilmub häire tõttu välja ning keset hoovi seisab kaks politseinikku. Eemalt aga kostab ähvardavalt lähenevate sireenide huilgamine. Mis toimub? Ja kelle korteris?
Seda kohe teada ei saa, sest kirjanik viib meid 56 päeva ajas tagasi. Tesco iseteeninduskassa järjekorda, kus märkavad teineteist Ciara ja Oliver. Üks asi viib teiseni ning õige pea leiavad nad ennast ühiselt kohvi joomas. Tuleb välja, et nii Ciara kui Oliver on mõlemad 20. eluaastate teises pooles, nad on hiljuti Dublinisse kolinud ega tunne siin peaaegu kedagi.
Noored lepivad kokku järgmise kohtamise ja lugu võikski tasapisi areneda teineteise kohtingutel tundma õppimisega, kui ei oleks COVID-it. Paraku langeb nende tutvumine pandeemia algusaega. Iirimaa pinnale on jõudnud kogu maailma tagajalgadele ajanud koroonaviirus ning valitsus teatab, et kehtima hakkab kahenädalane lockdown. Selle vältel tohivad omavahel kohtuda vaid ühes leibkonnas elavad inimesed ja oma elukohast võib liikuda üksnes kahe kilomeetri raadiuses. Ciara otsustab, et ei lase pandeemial oma viimaste aastate kõige lootustandvamat suhet rikkuda ja nõustub Oliveri korterisse kolima. Lõppude lõpuks kestab see ju vaid paar nädalat, eks?
Kuid nagu iga uue suhte puhul, on asju, mida Ciara oma vastleitud poiss-sõbra kohta ei tea. Ja täpselt sama kehtib Oliveri puhul. Seda, et kummalgi on oma saladus võib muidugi eeldada juba siis, kui kaks peategelast tutvuvad, tegu on ju ometigi krimijutuga. Aga Ryan Howard oskab kirjeldada tegelaste käitumist, mõtteid ja vestlusi nii, et õhus hõljub eelaimus - midagi on valesti. Aga mis? Ja kes on paha? Kes on hea?
„Teise asjana ütleb mees:„Kena kott.“
Ta on äsja astunud toidupoest välja, tänavale ega tea, kes räägib või kas ta räägib üldse temaga.
Hääle poole pöördudes näeb ta järgmises ukseavas seisvat meest, kes vaatab otse tema poole. Äsja ostetud võileib on torgatud kaenla alla ja surumisest lögane. Mehe näol on naeruvirve, tembitud veel millegagi, mida ta ei suuda kohe tuvastada.
Naine seisatab. „Mida…?“
„Teie kott,“ vastab mees osutades.
„Tänan,“ vastab ta. „See on Intrepidist. See on muuseum…“
„New Yorgis,“ lõpetab mees lause. „See, mis on lennukikandjal, eks ole?“ Ta lausub seda mitte rahuloleva targutamise, vaid relvituks tegeva innukusega. „Olete seal käinud?“
„Jah.“ Ta ei taha kõlada nii, nagu imetleks ta iseend ja seetõttu lisab: „Korra.“
„Oli hea?“
Naine kõhkleb, sest nüüd on see hetk käes. Nüüd on koht, kus tuleb teha valik.
Inimesed arvavad, et otsused, mida sa langetad ja mis muudavad sinu elu, on suuremat sorti. Abieluettepanek. Kolimine. Töökoha vahetus. Aga tema teab, et need, mis tõeliselt elus kurssi muudavad, on hoopis väikesed valikud, tillukesed liigutused. Hetked nagu praegu.
„56 päeva“ ei ole COVID-19 põnevik, aga kirjanik on haruldaselt hästi pandeemia loo taustana välja mänginud. Ta loob lockdown’i alguse meeleolu väikeste detailidega: kätepesu, maskid, valitsuse kehtestatud reeglid, vihje uudisele, mis räägib, kuidas Põhja-Itaalias puhkusel käinud iirlane (keda kõik otsekohe süüdistama hakkasid) viiruse kodumaale tõi; supermarketisse, kus on ostlemiseks kehtestatud erireeglid ning kust inimesed paaniliselt varusid kokku kahmavad. Kuigi autor ei räägi kordagi ühestki COVID-juhtumist ega nakatumise testimisest, on õhkkond nii meisterlikult sepistatud, et kui lugemises pausi tegin ja teise tuppa läksin, siis valdas mind täpselt sama tunne ja meeleolu, nagu valitses esimese koroonalaine ajal – mulle tundus, et ma olen päriselt selles ajas tagasi. Just see meeldib mulle Catherine Ryan Howardi lugudes kõige enam – võime viia täiesti teise maailma. Seda tunnet lugedes ootangi – olen oma kodus, aga lähen vaimus kuhugi mujale, hoopis teise loo sisse ja teiste inimeste ellu.
„56 päeva“ võlu peitub ka selles, et see on jutustatud Ryan Howardile omaselt ajateljel mängimisena. Kord hoiab ta meid olevikus, siis viib ajas tagasi Ciara ja Oliveri kohtumiste algusesse või aega, kus nad koos korteris elasid. Kirsiks tordil on see, et ta näitab täpselt sama ajahetke nii Ciara kui ka Oliveri pilgu läbi ning kinnitab, et lugu ei ole kunagi selline, nagu üks osapool sulle räägib. Iga ajahüpe annab uue pusletüki, mille saab mõttes oma kohale paigutada (kuigi jah, võid hiljem avastada, et esimene koht ei olnudki päris õige). Igatahes on kirjanikul eriline anne jagada täpselt nii palju infokilde, et see hoiaks põnevil ega laseks raamatut käest panna. Teame ju loo algusest peale, et vähemalt üks inimene ei pääse lõpuks elusana, aga kes see on ja miks? Nendele küsimustele vastamise ülesande on raamatus endale saanud detektiivide paar, kes olevikus juhtunut uurivad ning kelle karakterid lisavad loole omapoolset vürtsi.
„56 päeva“ on põnevik, mida soovitan igaühele, kes seda žanrit armastab. See kirjeldab hämmastavalt realistlikult ärevust, ebakindlust, eraldatust ja hirmu, mida me kõik pandeemia esimeste lainete ajal kogesime. Aga see on kõigest taust. Põhilugu avab meisterlikult inimloomuse tumedamaid tahke ja tuletab meelde, et igal teol on tagajärg. Mõnikord võib teo ja tagajärje vahele jääda lihtsalt nii palju aega, et sa hakkad arvama, et see ei saabugi.
Catherine Ryan Howard
Tõlkinud Triin Olvet
336 lk, 148x210, pehmed kaaned
Ilmumisaeg 16. juuni 2022