Kadunud poisi lugu jutustab Shelby Lake, šerifi abi, kes ühtlasi on kohaliku šerifi Tom Ginni adopteeritud tütar. Külmal sügisööl 25 aastat tagasi leidis šerif oma ukse tagant nädalase tüdruku ja päästis ta napilt surnuks külmumisest. Shelby mõistatab vahel, miks tema elu toona päästeti. Kui linnas läheb kaduma kümneaastane Jeremiah Sloan, jõuab noor naine järeldusele, et tema jäi ellu selleks, et päästa üks teine laps.
Päeval, mil Jeremiah kadus, on šerifi jaoskonnas tavaline tööpäev. Teatatakse jalutama läinud hooldekodu elanikust, varastatud autost ja veidrast puhkemaja külalisest. Töötajad viskavad omavahel tavapärast rumalat nalja. Kõik muutub, kui jaoskonna lähedale maandub lumekakk.
Väljas, vähem kui kümne meetri kaugusel, oli pargitud Adami mootorratas. Ratta külgpeegli peal oli lumekakk. Liikumatu. Tõsine. Kuninglik.
Tundsin lindu vaadates oma keha läbivat väga veidrat, külma tunnet.
„See on lihtsalt üks kakk,“ kuulsin end pomisemas, sest me elasime riigimetsa lähedal, kiskjate ja saakloomade keskel. Enne tagasilendu metsa puhkepausi pidav lumekakk ei olnud iseenesest midagi erilist.
Kui mitte arvestada seda, et just sel hetkel helises Monica laual telefon. Me kõik hüppasime helina peale ning kakk tõusis karjatuse saatel lendu. Sel hetkel ma teadsin.
Midagi on juhtunud.
Sellest hetkest hakkab lugu hargnema. Ainus märk, mille Jeremiah endast maha jättis, on jalgratas metsaservas. Sealt edasi kaovad igasugused jäljed. Kuigi juhtumit kutsutakse lahendama FBI ja Shelbyst saab nende kohalik kontakt ning uurimise käigus paljastuvad perekonnasaladused ja varjatud tragöödiad, ei suuda keegi Jeremiah’ kadumise saladust lahendada. Möödub kümme aastat. Siis leitakse asitõend, mis sunnib uurijaid juhtumi uuesti avama.
Lugu on jutustatud kahes osas. Esimene toimub Jeremiah’ kadumise ajal ja teine kümme aastat hiljem. Aga see ei ole lugu ainult Jeremiah’ kadumisest ja leidmisest. See on lugu elust väikelinnas. Kui Shelby kirjeldab, kuidas poisi juhtumit uuriti, loob ta ka suurepärase pildi linnakese igapäevaelust ja sündmustest, mis šerifi jaoskonna töölauale satuvad.
Väikelinnas tunnevad kõik kõiki lapsest saati. Teavad üksteise nõrkusi, tugevusi ja elukombeid. Siin on linnatäis väga inimlikke tegelasi, kellest mõned on armastusväärsed, mõned kurjakuulutavad, aga nii parematel kui ka halvematel tegelastel on midagi varjata. Samas pole igal saladusel tingimata seost uuritava kuriteoga. Loosse on segatud Alzheimeri all kannatav hooldekodust plehku pannud vanahärra Paul, tundmatu kurjategija poolt maha lastud poemüüja Colleen ja Jeremiah’ parim sõber Anna.
Raamatus on piisavalt tegelasi, et muuta pilt realistlikult väikelinlikuks, aga üldse mitte nii palju, et see silme eest kirjuks võtaks. Sündmused, karakterid ja tempo on väga hästi tasakaalus. Peaaegu kõik väikesed infokillud, mis lagedale ilmuvad, leiavad lõpuks koha suures tervikus.
Kogu saaga ei ole üles ehitatud üksnes Jeremiah’ kadumise loole. Seal on määraval kohal metsik loodus, mille keskel linnake laiub, Shelby viimasel kooliaastal osariigi meistriks tulnud võrkpallinaiskond ja legend metsas elavast Ursulinast. See on väga mitmekihiline ja nauditavalt räägitud lugu. Usutav. Paraja tempoga. Piisava dialoogiga. Lõpuks tuleb ikkagi välja, et peaaegu mitte keegi ei saa oma saladusi lõpmatuseni varjata. Tegelikult loeb armastus ja hoolivus oma pere, sõprade ja kogukonna vastu. Ja vereside ei ole ainus viis pere määratlemiseks. Viimane tuleb eriliselt hästi välja Shelby mures oma isa pärast, kes võitleb progresseeruva Alzheimeri tõvega. See on hirmutav haigus, aga autor käsitleb teemat suure empaatiaga ning annab lootust, et igas olukorras on väga halva lahenduse kõrval ka paremaid.
Raamatus on mitmes kohas sõnamängu, mis muudab lugemise veelgi nauditavamaks. Näiteks peategelane Shelby Lake sai oma nime järve järgi, kus tema isa viibis vahetult enne tüdruku päästmist. Linna nimi, kus tegevus toimub on Avery Weir, aga kohalikud on seda juba ammu hakanud kutsuma Everywhere (kõikjal, igal pool).
Kui paljud põnevikud räägivad loo mitme tegelase vaatepunktist, siis „Sügav, sügav lumi“ on kirjutatud mina vormis. See on äärmiselt värskendav. Jutustaja Shelby tunneb väga hästi oma linna, selle elanikke ja oma tööd ning jagab kõige kohta infot täpselt nii, et lugeja saab tunda ennast kõigesse kaasatuna.
Raamatu kaanel ei ole tutvustuses öeldud, et see on põnevik, mida on raske käest panna, kuid selle lause oleks vabalt võinud sinna lisada. Minule on „Sügav, sügav lumi“ just selline raamat, mida oli raske käest panna. Tegelikult ma ei teinudki seda enne, kui olin selle ühe hooga läbi lugenud.
Sügav, sügav lumi
Brian Freeman
Tõlkinud Kadri Metsma
368 lk, 148x210, pehmed kaaned
Selle ja paljude teiste põnevike ning krimilugude head pakkumised leiad siit.