PIRET KRIIVAN: Kas keskaja inimesed olid rõõmsad inimesed ja mängisid hästi palju igasuguseid mänge?
AIN MÄESALU: Nad mängisid kindlasti palju ja väga erinevaid mänge.
Ühelt poolt olid tuntud muidugi mitmesugused lauamängud, aga teiselt poolt ka igasugused liikumismängud ja muud kõikvõimalikud mänguliigid: lihtsalt õnnemängud, taktikalised õnnemängud ja ka lastemängud. Lapsed kasutavad alati ka mänguvahendeid. Mitmed mängud püsisid väga kaua.
Näiteks teavad kõik kindlasti, mis on keks. Meie keskaja allikates ei ole keksu kohta midagi, küll aga Lääne-Euroopa maades on siia-sinna seinte peale või kuhugi mujale tehtud keksukasti jooniseid, mis on väga erinevad.
Uurijad on arvanud, et see mäng ulatub muinasaega välja. Keksumäng võis olla seotud omaaegsete rituaalidega. Kastid lähevad keskele kokku ja see on väga sarnane nende saladuslike labürintidega, mis on mitmetes maades rannalähedastes rajoonides. Tõenäoliselt võis see algselt olla mingisugune püha toiming, mis aja jooksul muutus. Keskajal on ju keksukasti tekkinud ka sellised kastid nagu „paradiis“ ja „põrgu“.
Peamine allikas keskaja mängude kohta on muidugi arheoloogilised leiud. Veidikene on ka kirjalikes allikates neist juttu, enamasti sel moel, et midagi keelati ära ja see keeld pandi kirja. Laste mänguasju ei ole arheoloogilises materjalis kuigi palju, sellepärast et need olid enamasti valmistatud ilmselt puust, kasetohust, kõrkjatest, männikoorest – laevakesed ja muud. See peab väga eriline koht olema, kus selline puitese korralikult säilib. Meil on naharibadest kokku mässitud pall, mis leiti Tartu raekoja platsilt; on mõningaid savist mänguasju, nagu kukekujulised vilepillid, mis jäävad juba keskaja lõpu poole. On mõningad miniatuursed savinõud – pisikesed kannukesed või topsikesed, mida võisid lapsed mängides kasutada. Kõige arvukamalt on laste mänguasju leitud Lübeckist ja nende põhjal võib tõmmata paralleele. Lübecki arheoloogid ütlevad, et neil on leitud üle 700 mänguvahendi – puust mõõku ja pistodasid, puust kirveid ja vibusid ja nii edasi. Lapsed üritasid jäljendada võitlust ja sõda.
Ehk täiskasvanute elu!
Jah, loomulikult. On ka tüdrukute mänguasju, on puust nukk, millel on liikuvad käed ja jalad ja pea, on puust loomakujukesi, millega on ilmseltmängitud. Väikseid nõusid on rohkem: olemas on isegi üks väike miniatuurne ööpotikene, nii et sai nukku poti peale panna.
Eesti arheoloogilises materjalis on siiski üks leiuliik mänguvahendite seas üpriski arvukalt esindatud, need on vurriluud ehk seajala teatud luud, mille sisse on auk puuritud ja nöör kahekordselt läbi pandud. Seda keerutatakse käte vahel ja hakatakse kahelt poolt tõmbama ja siis hakkab luu ringi käima – see vajab teatud osavust. Meil on vurriluid teada juba muinasajast, need hakkavad levima viikingiajal ja neid on muidugi keskaegsetes linnades ja külades kuni tänapäevani välja.
Vurriluudega on selline huvitav lugu, et need on levinud kogu Läänemere piirkonnas kõigis Läänemere maades ja neid hakati arheoloogilistel kaevamistel varakult leidma. Paljud arheoloogid, näiteks Saksa arheoloogid, ei teadnud esialgu, mis need on. Pakuti välja igasuguseid teooriaid, et tegemist võiks olla eriliste nööbilaadsete pööradega, millega kinnitati rõivaid, või raske paki kandepulkadega. Eestis säilinud vurrimängimise traditsioon on Euroopa arheoloogide jaoks kõva argument nende luude määramisel. Paleozooloog Johannes Lepiksaar, kes tegutses ja määras arheoloogilisi luuleide Eestis juba enne sõda, rääkis Eesti vurriluudest ka pärast 1944. aasta põgenemist Rootsis. Seejärel ilmusid ka teiste maade kirjandusse need kui tõenäolised vurriluud. Aga veel hiljuti tuli mul ühele Lübecki mänguasjade uurijale vurriluude asja pikalt seletada. Ta jäi lõpuks nõusse ja siis ta isegi viitas ühes artiklis mulle. Nüüd ma olen isegi ise arheoloogiaallikas olnud.
Kas siis meie ümbruskonnas, Lätis ja teistes Ida-Euroopa maades, ei ole vurrimängimise kommet?
Ma ei julge öelda. Ega meil mänguasjade arheoloogilise uurimisega ju palju pole tegeldud.
Mänguasjade arheoloogi meil ei ole?
Ei, kahjuks ei ole. See teema vajaks kättevõtmist.
Teine laiemalt levinud arheoloogiline leid on täring. Eestist on neid välja tulnud ligi 30. Täring oli väga tuntud mänguvahend juba teisel aastatuhandel Egiptuses ja sealt on see ilmselt laiemale levinud. Euroopas hakkavad täringud levima Rooma riigi ajal, Skandinaavias on üks täring leitud 6. sajandist väga rikka mehe hauast. Nähtavasti on täring olnud olulisel kohal ja võis algselt olla ülikute mäng. Eestis on paar täringut, mis võivad olla muinasajast, aga enamasti on täringud levinud laiemalt ikkagi keskajal. Enamasti on need tehtud luust. Tallinnas, tõsi, on ka üks merevaigust täring olemas, mujal on ka üksikuid metalltäringuid, on ka sarvest tehtud täringuid. Enamasti on täringud suhteliselt väikesed: külje pikkus on umbes kaheksa kuni kümme millimeetrit. Täringuid tehti peamiselt suuremate loomade jalaluudest – võeti pikk toruluu ja saeti üks sein pikkadeks ribadeks ja siis saeti ristipidi, nii et ühest luust oli võimalik saada päris hulk täringuid.
Milliseid laua- ja pallimänge keskajal mängiti? Mida veel mängisid ja kes mängisid? Sellest saab edasi lugeda raamatust. Sealt leiate ka jutud Ivo Schenkenbergist Liivimaa sõjas, Vabadussõja kangelastest Anna Varesest ja Salme Bergmannist, Teises maailmasõjas Soome ja Eesti vabaduse eest võidelnud kaugluurajatest, põlatud ametit pidanud timukast ja etikutel lobisenud tallinlastest, külarahvast hullutanud Torupilli Jussist ja teistest meie esivanematest. Telli parima hinnaga otse kirjastusest.