„See oli järjekordne unenäoline lugemiselamus. Kirjeldades ühtesid ja samu aastaid mitme inimese ja ühe ebapärlikarbi kogemuste läbi loob autor müstilise maailma täis Soome põlismetsi, kohisevaid jõgesid, sõjajärgset ühiskonda ja põhjamaa inimeste napisõnalisi, kinniseid hingesid.
Kuigi elasin nii mitmelegi peategelasele kaasa, ei puudutanud kellegi saatus mind nii väga kui ühe vana, elu käes korduvalt loksutada saanud ebapärlikarbi ehk Margaritifera margaritifera ja ta hõimlaste käe- (või nende puhul siis pigem jala?)käik.
Loos on olulisel kohal ka noor, väga rasket rasedust kandev naine, tema ema, kes on oma lapse halva tervise pärast südamest mures, sõjasündmustest räsitud mees ja tema patsifistist isa, mitu lastehalvatuse ohvrit, kellest mõni paraneb ja mõni sureb... Ja ometi suutsin kuivade silmadega üle viiesaja lehekülje ära lugeda, kuni juba mu eelpool mainitud lemmik ja veel mitukümmend tema liigikaaslast sõna tõsises mõttes viimasel hetkel traktori poolt ülessongitud jõekallastelt ära päästetakse ja neile endisest kodust hulga kaugemal uus eluvõimalus antakse.
Südamesse pugevaid kirjeldusi leidsin siiski läbi terve raamatu: jutustas autor siis metsamaastikust, inimese kehast või kontserdipalast. Väga-väga nautisin ühe peategelase anatoomilisi vaateid erinevatele situatsioonidele läbi massööri professionaalse pilgu – mitte kunagi pole osanud ise niimoodi mõelda ega vaadelda.
Lemmiklõike ja stiilinäiteid ka:
“Ära anna alla, kästakse igal pool, lapsest saati, rahuajal ja sõjas, kuigi allaandja võib lõppude lõpuks olla kõige julgem.”
“Pärast lõunat lähen jälle välja. Painutan hüppeliigeseid ja põlvi, kõnnin trepist üles-alla, sammun majanurgani ja tagasi. Kui olukord kurjaks läheb, on inimene nagu mis tahes loom, peaajust ja kätest pole siis enam kasu, jalgadest ainult.”
“Aaro tuleb lähemale ja tõstab mõlemad käed mu põskedele. Ta sõrmed puudutavad mu ihu kergelt nagu linnutiivad ja kinnisilmi liigutan oma nägu nende vastu. Tuul sahistab vahtrid ja kaski, suvi kohiseb nagu vihm. Piisad nirisevad mu soontesse ja kasvavad ojaks, mis voolab varvasteni, pöördub siis ja loksub kõhupõhja.”
“Vehkajõe vulin meelitab mind vankriteelt metsa. Hääl käänleb ja katkeb, kui lähen ringi ümber kivide ja puutüvede, tugevneb siis pingul pillikeele heliks, mis kutsub mind üle küngaste ja märgade nõgude. Lükkan sõnajalakardina kõrvale ja jõuan tuttavale teerajale. See kulgeb piki orupõhja ja kargab järsku sammaldunud põndakule, kus kukeseente laternad näitasid meile suunda pilvistel sügispäevadel, mil mets neelas juba varakult me silmad.”
“Sõrmed kuulatlevad naha all pingulduvat lihaskimpu. Amelia hoiab õhku kopsudes kinni. Vähendan veidi survet ja peagi annab trapetslihas väheke järele, lõdveneb väljahingamisel nagu lumekoorik kevadhommikul.”
“Metsas ringi käies saad aru, et elu suurimad väärtused on kuivad sokid ja puhas taskurätik.”
Annan sellele raamatule kümme punkti kümnest, aga hoiatan, et need ei ole emotsioonide Ameerika mäed, mille siit teosest leiab! Soovitan hoopis kõigile, kellele meeldib mõnikord raamatu lehekülgedel nagu hämaral metsarajal kulgeda – vahel oksaraginat kuulatades, vahel silmi kissitades, et mõista, kas ees on silmatav kõdunev puuront või hoopis hiiliv metsloom, mitte kunagi päris täpselt teades, kus ollakse, kuid ometi kummalisel kombel end (justkui Metsaema rüpes) turvaliselt tundes.“
Anni Kytömäki
Tõlkinud Toomas Tallo
584 lk, 150x220, kõvad kaaned