Uus põnevik koristajast, kellest jäävad maha laitmatult puhtad toad, aga ka laibad

Vesta Raamatud
01.02.2024
Põnevik „Puhasta mind patust“
Põnevik „Puhasta mind patust“ | Foto: Vesta Raamatud

Maria on koristaja. Ta teeb oma tööd suurepäraselt. Tal on palju kliente: hääbuva mõistusega Elsie, kellel on jälestusväärne abikaasa; lahke südamega Brian, kellel on jälestusväärne boss; salapärane härra Balogan, kellel on jälestusväärsed naabrid. Maria oskab hästi koristada, ta suudab lahti saada kõige jonnakamastki saastast. Temast jäävad maha puhtad põrandad ja plekitud pinnad. Temast jäävad maha ka mõned laibad.

Too hommik oli alanud nagu harilik päev – hoopis teistsugune elu … Nädala esimene alaline tööots on number 43. See pole kunagi lendstart.

„Siit, SIIT, eks ole?“ Naine näitab näpuga ja küünitab end ülespoole, imiteerides uksepiida pealse pühkimist. Ta viipab Maria endale söögituppa järgnema ja osutab põrandaliistule, tehes sealjuures sügava reveransi, ning tõmbab mööda liistuvagu sõrmega ja tõstab selle süüdistavalt püsti.

„Näete? Siit ka.“ Ta torkab Mariale nina alla Mr Sheeni puhastusvahendi purgi. „Igalt poolt.“ Ta teeb käega laia kaare, mis peab tähendama tervet maja. „Ja ma tahan, et te oleksite täna poole kümneks läinud, eks ole?“

Maria toob harilikult kaasa mõne universaalsema koristusvahendi, aga number 43 jaoks pole need piisavalt head.

Naine keerab kannal ringi, ent küünitab siis kaela ja sõnab valjemini: „Mitte hiljem kui POOL KÜMME!“ – justkui Maria oleks kurt. Päeva esimene klient ja esimene neist kordadest, kui ta keele hammaste taga hoiab.

Maria pole kurt, kuid mängib tumma enamikus majadest, kus ta koristamas käib – „hiilib ringi nagu mingi kuramuse hiir“, nagu ütles Elsie. Sedaviisi on kergem. Maria tõstab pöidla püsti ja manab ette midagi, mis loodetavasti paistab nagu rõõmsameelne nõusolek, aga kui Poole-Kümne-Naine minema tormab, et teha üks väga tähtis kõne (selles majas on iga telefonikõne väga tähtis), pühib Maria võltsnaeratuse näolt.

Pärast veel poolt tundi ülespoole upitamist ja põrandani küürutamist hakkab Maria selg valutama. Ta seisatab ja hõõrub sõrmenukkidega alaselga, enne kui ülakorrusele suundub. Põrandapesu juures muutub tuikav valu tugevamaks. Pahkluu teeb samuti häda, nagu tihtipeale, kui ilm külmaks läheb. Väljas on veebruar, hommikuti näriv rõskus, pärastlõunati läbilõikav tuul. Kuhu jääb globaalne soojenemine, kui seda vaja on?

Ta põlvitab parasjagu tualetipoti kõrval ja üritab selle ääre küljest lahti kangutada kuivanud sitapritsmeid, kui naine avab vannitoa ukse ja jahmub teda nähes.

„Issake, kas te pole siin ikka veel lõpetanud?“ hüüatab ta ja laksutab etteheitvalt keelt, sest peab nüüd end häbiga allkorruse tualetti vedama. Inimestele, kes neis kenades majades elavad, ei meeldi, kui neile nende endi räpasust meelde tuletatakse.

Nad ju peavad ometi seda kõntsa märkama. Kui raske on siis kohe enda järelt ära koristada, selle asemel et lasta saastal kõvaks kuivada? Maria taipab, et pobiseb endale nina alla.

Kui Maria end minema asutab, saab naine oma kättemaksu, astudes talle välisuksele ette.

„Järgmisel nädalal võite selle pooltunnikese tasa teha,“ teatab ta. „Ma tahan, et te ülemise korruse vannitoas seinaplaadid põhjalikult puhtaks teete. Ma märkasin, et dušisõela juurde vuugivahedesse on veidi hallitust tekkinud.“ Justkui oleks Maria ise sinna hallituseeoseid külvanud.

„Ja te peaksite tõepoolest oma aega paremini planeerima. Järgmisel nädalal on mul vaja, et te triigiksite ka.“

Äkki ma peaksin endale harja tagumikku pistma ja samal ajal põranda kah üle pühkima? Kuigi ta seda valjusti ei ütle, teeb Maria nägu ilmselt midagi omatahtsi, sest ta tööandja ohkab raskelt ja lisab: „Teate, mulle ei paku mingit lõbu teie tusast ilmet vaadata. Tuhanded teietaolised inimesed oleksid sellise töö üle õnnelikud.“

Maria mõtleb, kes need temataolised inimesed olema peaksid. Vastunähvamist alla neelata on raskem töö kui põrandapesu.

Esimese kahe tööotsa vahet sõitmiseks kulub tal nelikümmend viis minutit, sest kunagi ei tea, millal buss tuleb. Number 91 saabub harilikult paarikaupa ja järgmist annab oodata keskeltläbi kaks nädalat. Pigem juba jalgsi minna – saaks ilmselt kiiremini –, aga täna on raske päev, just on hakanud vihma tibama ja iga võimalus pisut jalgu puhata on teretulnud. Maria hüppab Russell Square’il bussile ja sööb ülakorrusel istudes ära oma hilise hommikueine, juustu ja marineeritud kurgiga võileiva. Mõne teise jaoks võiks see ehk kvalifitseeruda brantšiks. Ta loputab võileiva alla sõõmu pudeliveega, mis tuli diiliga kaasa – eripakkumine, poole hinnaga –, ning topib suhu närimiskummi. Jumal ise teab, mis saab siis, kui tal hambaarsti vaja läheb.

Ta teeb mõne peastarvutuse – kui palju eelmise nädala palgast tänaõhtuseks kõhutäieks õieti üle on? Kogu selle lisatöö juures, kas ta jõuab homme toidupanka enne, kui seal kõik otsa saab? Kas tee ja küpsised, mida järgmine klient aeg-ajalt pakub, suudavad vaigistada ta kõhukorinat? Kas ta peab jälle näljasena voodisse heitma?

Päevagi ei lähe mööda ilma, et Maria neid kalkulatsioone teeks, muretsedes raha pärast vaat et iga viimase kui ärkvelolekutunni. See on ühtaegu hirmutav ja kuradima tüütu.

Telli raamat parima hinnaga otse kirjastusest.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid