Päriselus ei ole selle unistuse täies mahus täitmine tavaliselt siiski võimalik. Arvatavasti poleks see isegi mitte mõistlik, aga lugeda raamatust, kuidas keegi teine seda teeb, annab võimaluse kõike kõrvalt vaadata ja mõttes läbi elada. „Kolm naist laeval“ on just niisugune lugu, mis laseb kaasa unistada nendega, kes seisavad elus teelahkmel. Pärast raamatu kaane sulgemist ongi tunne, otsekui oleksid ise tegelastega koos seiklemas käinud.
See on lugu Sallyst, Eve’ist ja Anastasiast, kes seisavad ristteel: Sally on kahe täiskasvanud lapse ema ja Duncani abikaasa, kuid ta on hiljuti aru saanud, et tahab elult midagi rohkemat kui maja ja aia hooldamine ning õhtune telekavaatamine mehe kõrval, kellega pole enam millestki rääkida. Eve on pisut ülekaaluline keskealine naine, kes koondati äsja ettevõttest, millele ta pühendas kolmkümmend aastat oma elust. Koondamisteade tuleb talle nagu välk selgest taevast. Anastasia on pensionieas isepäine ja vaba hing, kes elab kanalilaevas Number Üks koos oma koera Noah’ga, aga seisab silmitsi tõsise terviseprobleemiga. Ta peab mõneks ajaks loobuma boheemlaslikust väikelaevniku elust ja minema operatsioonile.
Kolm täiesti erinevat naist kohtuvad tänu Anastasia koerale, kes pistab metsikult ulguma iga kord, kui omanik ta laevale üksi jätab. Ühel sellisel hetkel mööduvad Sally ja Eve Number Ühest ning ei saa lärmi tähelepanuta jätta. Sündmused arenevad selleni, et Anastasia palub kahel nooremal võtta laev ja see läbi Inglismaa kanalite Chesterisse remonti sõidutada. Laevaomanik ise jääb samal ajal Eve’i korterisse, et operatsioon ja ravikuur läbi teha.
Eve ja Sally üllatavad iseennastki, kui nõustuvad minema seiklusele, mis sunnib põhimõtteliselt tundmatus kohas pea ees vette hüppama. Kahele naisele, kes ei tea kanalielust ja laevasõidust peaaegu midagi, pole see lihtne ülesanne, aga laeva hingeelu ja üksteist tundma õppides hakkavad nad hindama ka kanali ääres keeva elu sooja ekstsentrilisust. Naiste teekonda vürtsitavad värvikad tegelased, kellega nad oma reisi jooksul kohtuvad ja kelle kirevad elulood tasapisi nii nende kui ka lugeja ees lahti rulluvad. Nad hoiavad sidet Anastasia ja tema käekäiguga ning õpivad vana naist paremini tundma, suheldes nii tema enda kui ka teiste inimestega, keda oma teel kohtavad ning kes trotslikku laevnikku juba varasemast teavad.
Raamat on ühteaegu road trip, mis kulgeb mööda suviseid Inglismaa kanaleid ja tutvustab kõike, mis sellise eluviisiga kaasneb, alates laeva juhtima õppimisest kuni kanaliäärse seltsieluni välja. Samas on see eneseotsingu lugu, mis läbi tegelaste vestluste avab kiht kihilt inimloomust ja annab lootust, et igaühel on võimalik üles leida enda päris mina ja jõuda selleni, mis just tema jaoks on elus tõeliselt oluline.
Nii hakkab Eve aru saama, miks ta tahab äkki olla vaba kontorist ja lõpututest koosolekutest ja elutempost, milles kulgedes ei ole olnud võimalik isegi oma pikaaegsete naabritega tuttavaks saada. Sally mõistab, miks ta ei suuda päevagi enam elada abielus, mis oli küll väliselt täiesti toimiv ja normaalne, aga mis hoidis teda koduperenaisena haardes nii kindlalt, et ta iseennast enam peeglistki ära ei tundnud. Ometi ei ole kirjanik teinud naistest stereotüüpe vallalise karjäärimuti või masendunud kodukana näol, vaid kujutab kumbagi omalaadse soojuse ja isikupäraga. Ja nii ärkavad tegelased raamatulehekülgedel päriselt ellu.
Ühtlasi saame heita pilgu Anastasia taoliste pealtnäha vabade ja sõltumatute inimeste maailma. Autor ei loo illusiooni ega lase arvata, et kui sa oled vaba kui lind ja kulged vagabundi kombel läbi elu, siis puuduvad pinged, mured ja keerulised suhted.
Kuigi tegelased arutavad tõsiste asjade üle, ei kaota nad õnneks kunagi huumorimeelt. Autori vaimukas sulg ei lase nende jutul muutuda igavaks isegi siis, kui nad räägivad asjadest, millest on räägitud juba tuhat korda varem. Just see muudab raamatu eriti kütkestavaks ja kergelt loetavaks.
„Ma ei jokuta kunagi. Paistab, et olen kogu elu ainult tormanud ja nüüd ma ei teagi, miks. Ma ei tea, mis kiired asjad need olid, et ma kandsin ainult takjakinnisega kingi, et ei peaks aega paelte sidumisele kulutama,“ arutleb Sally ühel hetkel.
„Minu kõige järjekindlam unistus on, et ühel hommikul ärkan saledana. Ajan end voodist üles ja mu jalad ja käed ja kõht on trimmis ja siledad. Mitte miski ei võdise ega ripu. Tean-tean, see on naeruväärne fantaasia ja saledus ei võrdu õnnelik olemisega ega pruugi ka trimmis ihu tähendada. Tean ka seda, et üleüldiselt on saledus eesmärgina minu võimete piires – erinevalt näiteks Inglismaa hokikoondises mängimisest või „X-Factori“ võitmisest või raamatu avaldamisest või mõne Footsie 100 hulka kuuluva kompanii tegevdirektoriks saamisest. Mitte et niisugused fantaasiad poleks unistamist väärt – peale X-Factori võitmise. Ma ei kujuta ette, mida telesse selga panna, et mitte paks välja näha,“ räägib Eve, kuidas tema maadleb kogu maailma naiste igakestvaima probleemiga.
„Kolm naist laeval“ on võluv, liigutav ja vaimukas romaan, mis tõstab tuju ning hindab elu, sõprust, eneseleidmist ja parimat elu, mida igaüks elada saab. Kui tahad oma ellu natukene seiklusi, ise turvaliselt tugitoolis või diivanil pikutades, siis see lugu on eriti sobilik valik.
Anne Youngson
Tõlkinud Piret Orav
304 lk, 140x210, pehmed kaaned