Effie
Polnud enam aega, et peita saali sisemust oruvaatelt ukse juures seisvate kaaslaste poole pöörduva naise eest, kes pidi olema seal toimuvate sündmuste keskpunkt.
„Ärge lootkegi, et ma siin midagi avastama hakkan!“ hüüdis Lizzie, üks käsi tõstetud kaitseks pimestava päikese eest, ja astus rõduservalt uljalt nende poole.
„Lizbet, siin, äh, paistab, et nad ei saanud päris hästi aru,“ hõikas Anna ilmse sooviga teisi Lizzie saabumisest hoiatada, aga see muutis Lizzie uudishimu – ja ta sammud – ainult kiiremaks.
Lizzie oli alates autost välja ronimisest käitunud moel, mida Effie endamisi nimetas meditatiivseks. Tema nägu varjutas nukrus, mis käis kaasas saabumisega kohta, kust ta pidi lahkuma abielunaisena, kuid nagu kõigil teistelgi, lõi ka Lizzie nägu särama mõisa ilu nähes – hästi sobitatud sisustus, feodaalajale omane sarm ning õhuline tasakaal rustikaalsuse ja elegantsi vahel. Nähes nüüd suure saali sissekäigu juurde kogunenud sõpru, võttis tema kortsus kulmukaarel uuesti koha sisse ebakindlus ja ta huulil hakkas kuju võtma üks
küsimus. Veel enne, kui ta jõudis selle esitada, kostis tee poolt mootorimürinat ning nende
kruusaplatsile pargitud auto kõrval võttis koha sisse veel üks sõiduk. Nad vaatasid, kuidas Charlie ja Iso autost välja ronisid ja laadisid tühjaks pagasiruumi, mehel oli ühe käe otsas ärimehe tugev hõbedane ratastega kohver ja teises nahast šokolaadikarva kallis reisikott.
Täiuslik paar kuni pagasini välja: nad täiendavad teineteist, siin pole midagi juhuslikku.
Effie terav tragöödiatunnetus haaras kinni faktist, et nad olid paarina nii loomulikud. Ta mõistatas, kas Ben kannab hiljem tema koti trepist üles, ilma et ta peaks seda temalt paluma. Praegu nautis mees allapoole jäävale orule avanevat vaadet ja Effie märkas rõõmuga, et ta oli sellest paigast sama võlutud kui tema. Mõnikord muretses Effie selle pärast, et mees paistis olevat temast suurejoonelisem, rohkem harjunud luksusega, mis neid nüüd ümbritses, ning seega sellest ka vähem vaimustatud.
Lizzie pöördus, et tervitada Charliet ja Isot oma kohalt, mis asus uksest mõne meetri kaugusel, kuid piisavalt kaugel, et mitte näha saali sisemust.
„Pole just paha, mis?“ Ta naeratas ja manas näole traagiliselt kurva ilme, Effie teadis, et just nii ta end tunnebki. Charlie läks tema kõrvale ja Iso järgnes mehele täpselt välja mõõdetud vahemaad hoides. Noor naine hoidis ühe käega paigal piltilusat õlgkübarat, mille alt paistsid tumedad lokid, ning ta pöördus, et heita pilk panoraamile, orule ta selja taga.
„Ei saa kurta, tõepoolest.“ Charlie asetas kotid maha ja pani käe sõbralikult Lizzie õlale. „Kas te juba kaklesite selle pärast, kes kõige parema magamistoa endale saab?“
„Tegelikult mitte,“ vastas Anna. „Tead, meil oli siin ...“
Aga sel ajal, kui ta seda ütles, keeras Lizzie end koha peal ringi, astus paksu seina sees oleva väikese akna juurde, mida raamistasid rukkilillesinised puust aknakatted, ja piilus sisse. Effie ja Anna nägid, kuidas ta saali uurides äkitselt kangestus ja paigale tardus. „Ei ...“
Peaaegu kohe järgnes karjatus: äkiline väljahingamine, justkui oleks ta saalis nähtu pärast õhust tühjaks läinud. Kõik need dekoratsioonid, sädelus, loodetud lõbusus. Sisustus, hoolikalt kujundatud näitelava, mis ootab osalejate saabumist.
Näitlejad olid kohvipausilt naasnud, kuid nüüd olid neile äkitselt jagatud uued rollid. Nüüd ei teadnud keegi neist, mida öelda või kus seista, kui eesriie avaneb.
„Kas see on mingi nali?“ hüüdis Lizzie ja kõndis üle ruumi ukse juurde, kus teised seisid, ning lükkas nad kõrvale. „Kuidas see võimalik on?“
Ta seisis uksekaare all, tema vari veikles jahedatel kiviplaatidel, millel ta ehk oleks teinud mõned tantsusammud.
Lizzie pulmapäeva hommikusöök oli kavandatud piinlikult üksikasjalikult, laitmatult ja maitsekalt – oh kui maitsekalt. Endine pruut jäi hetkeks vaikseks ja siis tulid pisarad, ja nende saateks olid inetud kurguhäälsed nuuksed, mis olid hästi tuttavad Effielegi. Aga kui Effie Lizzie poole astus, et teda lohutada, lükkas see ta eemale. Tema kurbust vürtsitas midagi raevusarnast, ta pimestavat ehmatust markeeris emotsioonidetulv.
„Me tühistasime selle!“ kriiskas ta veel kõvemini nuuksuma hakates. Ta tõstis käed näo ette, justkui tahaks ennast vaate eest varjata, Effie märkas, et Lizzie kandis ikka veel kihlasõrmust. „Me tühistasime kõik!“
Ta vaatas pikalt Benile otsa ja mehe kõrval seisev Effie tammus kohmetult jalalt jalale, mõeldes, kas on võimalik, et neil kahel – teineteisest nii haaratud inimesel – võis jääda kahe silma vahele mõnest päeva olulisest elemendist loobumine, mõne tagasimakse küsimine. Tühistamine.
Nutjate lohutamine ja varjamatult rahulolematutele inimestele toetava õla pakkumine oli Anna jaoks nüüdseks korraga nii harjumus kui ka kohtusaalipraktika. Ta pakkus Lizziele oma embust sellise enesestmõistetavusega, et laialivalgunud silmavärviga naine heitis end ta käte vahele enne, kui viha temast võitu sai.
„Mine ja too autost tema asjad, Steve,“ palus Anna leebelt oma abikaasat, varasem tõrksus mehe vastu oli taandunud pooltuima emotsiooni ees, mis tasapisi läbi ta õhukese pluusi imbus.
Charliel jätkus suuremeelsust tagasi tõmbuda ja Iso endaga kaasa võtta, et anda Lizziele võimalus end tühjaks nutta ja maha rahuneda. Nad lonkisid kahekesi künkaveerele, kust viis teerada basseini juurde.
Effie ja Anna juhatasid sõbra majja. Nuuksuv ja valu järeltõugete tõttu luksumisest kergelt vappuv Lizzie lasi läbi suurejooneliselt sisustatud ruumi magamistubadesse viiva kivitrepi poole minnes silmadel üle kogu selle soovimatu hiilguse käia.
„Ma tühistasin selle,“ sosistas ta Effie ja Anna vahel kõndides uuesti, kui nad pidamata jäänud peo kujuteldavate tantsukaarte keskelt läbi liuglesid. Sajanditevanused trepid olid läikivaks lihvitud ja keskelt madalamaks kulunud. Ühes teises elus oleks Lizzie trepi ülemises otsas koos Daniga enne õhtusööki välja ilmunud, üks käsi mehe käevangus, teises kimp aasalilli, seljas elevandiluukarva kleit ja näol sulnis naeratus.
Kui nad trepist üles ronisid, langesid soolased pisarad Lizzie põskedelt nende jalge ette ning Effiele turgatas pähe mõte, et tal pole eriti häid nõuandeid. Mida ta viimase kuue kuu jooksul kurbuse taltsutamise kohta oli õppinud, peale selle, et kõik veinipudelid läheduses on sama tühjad nagu ta ise?
Läheb kergemaks? Ei lähe.
Aeg ravib kõik haavad? Aga ta on ka kõige kibedam ravim.
Küll kohtud kellegi uuega? Aga mis siis, kui ei kohtu?
Tahad edasi lugeda? Telli raamat siit.