Virginia Woolf sündis 1882. aastal Londonis kuulsas kirjandusperekonnas. Tema isa, söör Leslie Stephen, oli tuntud kirjanik ja toimetaja, tema ema, Julia Jackson, oli tunnustatud kunstnik. Kasvamine sedavõrd intellektuaalses ja kunstilembeses keskkonnas mõjutas tema loovust palju. Woolf seadis kehtivaid reegleid pidevalt kahtluse alla.
1929. aastal valmis tema kuulus raamat „Oma tuba“, milles ta uuris, miks naiskirjanikke pole sama palju nagu meeskirjanikke ja miks nad ei ole sama edukad. Woolf järeldas, et naistel napib loomingulise eneseväljenduse võimalusi, sest neil pole aega ega ruumi üksiolekuks. Nad on kogu aeg ametis teiste eest hoolitsemisega. Woolf teatas avalikult, et naistel on enda ülalpidamiseks vaja rahalisi vahendeid, et nende elatis ei sõltuks meestest. Nad vajavad ka ruumi ja aega, et ilma segajateta mõelda ja kirjutada.
Naised vajavad oma tuba.
Kõigest üheksa aastat hiljem avaldas ajakirja Vogue edukas toimetaja ja kaasautor Marjorie Hillis teose „Live Alone and Like It: A Guide for the Extra Woman“ („Ela üksi ja naudi seda: teejuht erilisele naisele“). Ta kirjutas vallalistele naistele teejuhi selle kohta, kuidas oma iseseisvust nautida ja sellest viimast võtta. Tegelikult oli see raamat iseendale lapsevanemaks olemisest ja pakkus nõuandeid nii sisekujunduse ja pidude korraldamise kui ka rahaasjade ajamise ja üksinda reisimise vallast. See raamat oli kultuuriline ilmutus, seda müüdi üle viiesaja tuhande eksemplari. Isegi president Franklin D. Roosevelt tabati seda lugemast.
Mõistet „eriline naine“ kasutati 1920. ja 1930. aastatel vallaliste iseseisvate naiste kohta, kes eirasid traditsioonilisi soorolle, eriti abielu ja perekonna loomist. Neid vanatüdrukuid peeti „eriliseks“, sest nad ei sobinud oma aja ühiskondlike normidega.
Hillis eelistas neid nimetada „üksinda elavateks naisteks“, sest selles mõistes kajastus positiivne valik veeta oma elu üksinda.
Elus edasi pürgivale solistile on väga oluline tunnistada ja väärtustada üksinduses peituvaid võimalusi. Jah, üksi olemisega kaasneb nii mõnigi probleem – nagu ka vallaliseseisusega, kuid sellesse on kätketud ka uskumatult suur potentsiaal.
Üksi olemine annab võimaluse puhata ja taastuda, soodustab enesevaatlusi, julgustab asuma vaimsetele rännakutele ja sütitab loovust. Kõige tähtsam on võib-olla see, et üksi olemine pakub solistidele tähelepanuväärse võimaluse veeta kvaliteetaega oma elu kõige olulisema inimesega: iseendaga.
Nii teadlased kui ka tavalised inimesed kinnitavad, et inimesed on sotsiaalsed olendid, aga sotsiaalne loomus ei nõua ju pidevat sotsialiseerumist. Oluline on hoida tasakaalu üksiolemise ja teistega seotuse vahel. Vaid väga vähesed inimesed on tõepoolest üksikud hundid, just nagu on vähe ka neid, kes jaksaks lõpmatult märatseda.
Sotsiaalteadlased on pead murdnud vägagi tõelise üksildusprobleemi kallal, kuid ainult mõned neist on uurinud ka selle vastandiks olevat nähtust, stressi tekitavat eluviisi, milles on liiga vähe üksiolekut (inglise keeles aloneliness – mitteüksildus). Inimesed on küll sotsiaalsed olendid ja enamik meist tahab vähemalt osa ajast olla koos teiste inimestega, kuid pidevalt inimeste keskel olemine võib mõne jaoks liig olla. Hamiltoni projekti 2020. aastal läbi viidud uurimuses selgus, et 79% lastega abielunaistest tundis, et neil pole piisavalt aega iseenda jaoks, vallaliste naiste seas oli sellise kogemusega vastajaid tunduvalt vähem.
Mul on üks vana sõber ülikooliajast, Tony, kellel on naine ja kolm või neli last. Nali! Tal on kolm last. Olen selles täiesti kindel.
Tony on maailma parim isa, aga lapsevanema amet on raske. Kui lapsed olid väikesed, leiutas Tony unikaalse viisi, kuidas ta saaks oma kaootilises elus ka üksindust nautida. See oli tema ainulaadne anne – ta oli ilmselt ainuke inimene terves lennujaamas, kes tundis siirast rõõmu, kui teatati, et väljalend hilineb. Kõik teised lennujaamas vajuvad näost ära, toksivad klienditeeninduse numbreid või säutsuvad oma raevu välja, aga Tony silmad säravad. Ta seab sammud lennujaama raamatupoodi, valib endale raamatu ja leiab vaikse koha, kus lugeda ja teiste seltskonnast eemale hoida.
Nagu muinasjutust tuntud Kuldkiharal, kes ootas, et puder poleks ei liiga tuline ega liiga külm, vaid täpselt paras, on ka meie elus oluline leida õige tasakaal suhtlemise ja üksioleku vahel. Tony rakendas Kuldkihara suhtumist sotsiaalsetele suhetele. Üksiolek aitas tal lõõgastuda, järele mõelda ja uusi asju õppida.
Erinevalt Tonyst on paljud vallalised oma aja peremehed. Nemad saavad valida, millal suhelda ja millal nautida üksiolekut. Selline tasakaal saavutatakse tänu otsusele, vallalised võtavad teadlikult aega, et elu üle järele mõelda ja isiklikku arengut edendada. Nagu Tony, leiavad ka vallalised oma isikliku Kuldkihara-lahenduse, õige segu sotsiaalsusest ja üksindusest, mis sobib kokku just nende elustiiliga.
Tihtipeale jätavad üksindusega seotud hirmud varju üksinduse eelised, mida pole vähe, eriti kui need konstruktiivselt oma kasuks pöörata. Asi ei ole ju ainult üksinduses. Asi on selles, mida sa sellega peale hakkad.
Palju vastukaja on leidnud ajakirjas Science avaldatud uurimus, mille järgi inimesed eelistavad kerget elektrišokki veerandtunnisele üksinda toas istumisele. Selle uurimuse tõlgendustes kujutatakse üksindust aga ebakorrektselt. Uue meditatsiooniprogrammi alguses palutakse sul istuda veerand tundi vaikselt oma mõtetega. Selleks on vaja ennast kokku võtta. Uurimuse eesmärk oli igavust tekitada, ja igavus on ebameeldiv.
Mulle meeldib üksi olla, aga mitte siis, kui mul midagi teha ei ole. Kui mulle antakse valida, kas istuda tegevusetult või saada väike šokk, et ei peaks niisama vahtima, siis miks mitte? Aga kui mulle antakse paber ja pliiats või raamat lugemiseks? Kas saaksin pool tundi lisaks? Ja palun pange uks enda järel kinni ja võtke oma šokimasin ka kaasa!
Õigesti kasutades on üksindusel palju eeliseid. Teismeliste arengule teeb head üksiolek, sotsiaalmeedias veedetud aeg neile aga kasuks ei tule.
Kui sind huvitab, kuidas täisväärtuslikult vallalise elu nautida, siis telli raamat kirjastuse veebipoest.