Kui esimene torm oli, siis tundus, et banaanid kistakse maa seest ja meie papaiapuu on kindlasti hommikuks ülejärgmisel maatükil, sest vaatepilt aknast oli ikka päris hull, midagi orkaanilaadset, aga midagi sellist sel korral ei juhtunud – siinsed puud ja taimed on visad. Nüüd paar aastat hiljem oleme ka seda näinud, kuidas tuul reaalselt kisubki suure banaanitaime maa seest välja ja lennutab selle keset aeda murule. Kõige hullem on läänetuul, mis kihutab ookeanilt otse üle suhkrurooistandusega kaetud mäekülje meie aia ja maja suunas. Seda on küll vaid kord juhtunud ja enam vali tuulekohin meid ei hirmuta, kuigi see on tegelikult ikka nii vali, et magadagi on üsna raske – siinsed uksed-aknad on muidugi oluliselt vähem helipidavad –, aga eks võimsaid torme tuleb ette Eestiski. Kuid sellist kogust vett, nagu siin korraga taevast alla tuleb, Eestis siiski üldjuhul ei näe. Ka sellega õpid arvestama ja õnneks võib siin halba ilma ette tulla vaid paar korda aastas.
Üks üllatav ilmastikunähtus on siin veel, ja see on kõige ebameeldivam: nimelt kannab tuul vahel siia Sahara liiva (Aafrika rannikuni on 600 kilomeetrit) ja õhk muutub seetõttu „paksuks“, näiteks ookean ei paista siis meieni enam üldse. Paar päeva on õhu kvaliteet halb ja ka hingata on raske. Ka autod ja õuemööbel kattuvad õhukese liivakihiga. Põgenesime viimane kord liiva eest põhjarannikule, kus õhk oli palju puhtam. Aga kui tuul pöördub, siis möödub see probleem ruttu ning õhk on jälle nii selge, et võib terrassilt binokliga ookeanile vaadata ja delfiine-vaalu otsida.
Kui veel mõelda, millised on kõige suuremad erinevused meie Eesti ja siinse igapäevaelu vahel – igal suvel sõidame paariks kuuks oma Eesti maakoju –, siis vast kõige suurem erinevus seisnebki selles, et siin me sisuliselt elame aasta läbi õues. Toas oleme vaid öösiti. Hommikul ärgates avame kõik aknad ja terrassiuksed. Me sööme õues ja teeme tööd õues suurema osa aastast (arvutiga terrassil istudes valmivad ka kõik minu kõige lumisemad ajakirja artiklid) – vaid need mõned päevad aastas, kui ilm on vihmane ja meie jaoks jahe, alla 18 kraadi, sunnime ennast tuppa istuma ja oleme väga häiritud, et ei saa värske õhu käes süüa. Veider, kui kiiresti inimene ikka harjuda suudab!
Istun rõdul ja loen raamatut. Taustahelina on kuulda naabrikuke võidukat kiremist, taamal lainete rannale rullumisega tekkivat kivide veeremise müra, mis kostab paarsada meetrit altpoolt, ja musträsta kaunist laulu. Meil on ka kevad! Melro preto, nagu portugali keeles selle kuldse nokaga süsimusta linnu nimetus kõlab, istub kõrvalmaja katusel – see vist on tema lemmikkoht, sest näen teda vähemalt päevas kord seal istumas ja pikalt laululugu vestmas. Nüüd istub ta seal juba kümmekond minutit ja pajatab. Hetke pärast on ta meie aias ja keksib rõõmsalt mööda muru, aeg-ajalt vihmaussi maa seest välja rebides, kartmata meie koerapreilit Adellat, kes teda tähelepanelikult terrassilt jälgib. Kuulen, kuidas mäest tulevad alla turistid, kes mõnepäevaseks puhkuseks meie naabruses kaljuserval asuva merevaatega villa on rentinud, selle peremees lahkelt ees kohvrit õlal kandmas ja uhkelt ning rõõmsalt-valjuhäälselt ümbritsevat tutvustamas: „Here are bananas, this is sugar cane! Do you know poncha? This is for the rum, tomorrow harvest!“
Ta räägib muidugi absoluutselt iga kord ühtesama juttu, juba mitu aastat, ainult et erinevates keeltes. Turistid on elevil, pärivad veel banaanide ja suhkruroo kohta ja imestavad, et kolme-neljameetrised banaanitaimed polegi puud ja vanimad neist on alla aasta vanad. Nende elevus teeb mindki rõõmsaks. Mäletan isegi, kui siit mäest esimesi kordi alla laskusin ja banaanide tohutute kobarate üle imestasin ning suhkruroo tuules õõtsuvaid-sahisevaid lehti imetlesin. Nii eksootiline tundus see kõik! Aga eks kõigega harjub, kuid ilus tundub see endiselt. Nagu Eestiski meie õites õunapuud või ploome-pirne kandvad viljapuud igal kevadel rõõmsaks teevad.