Kes on lugenud sarja esimest osa „Kehakeel“, see teab, et Cassie ei ole päris tavaline noor naine. Ta elas läbi keerulise lapsepõlve ja tormilise noorukiaja, kuid jättis siis skvotielu ja narkootikumid, lõpetas kooli ja asus tööle Camdeni surnukuuri vanemlaborandina.
Cassie’l on eriline suhe oma poolakast vanaemaga, kes teda kasvatas, aga ehk veelgi erilisem on laborandi suhe inimestega, kes on jõudnud tema lahkamisruumi. Gooti tüdruk Cassie jaoks ei ole surnukambrisse toodud laibad lihtsalt surnukehad. Ta suhtleb nendega ja püüab näha neid sellisena, nagu nad olid elavana. Vahel ta justkui kuuleb, mida nad talle räägivad, ja tajub lahkunute viimaseid mõtteid. Cassie on terane ja heasüdamlik ning just need omadused sunnivad teda edasi uurima juhtumeid, mis kahtlased tunduvad.
„Eluaegses“ töötab Cassie Raven noorukese Bradley surnukeha kallal, kes leiti oma magamistoast, sülearvuti kaabel kaela ümber. Kõik viitab sellele, et poiss sooritas enesetapu, aga tähelepaneliku laborandi meelest ei ole asi nii päevselge. Ta tahab noormehe surma lähemalt uurida, et poisi pere saaks teada, mis tegelikult juhtus ning leiaks südamerahu. Samal ajal ei ole Cassie eraelus kõige lihtsamad ajad. Ta on just teada saanud, et tema vanemad ei hukkunudki autoõnnetuses, nagu vanaema rääkinud oli. Tuleb välja, et tema ema oli jõhkralt mõrvatud, kui tüdruk oli kõigest neljane. Tapja polnud aga keegi muu kui tema enda isa, kes on mõrva eest antud aastad ära istunud ja nüüd trellide tagant vabaneb. See kunagine hirmus kuritegu varjutab kõik vähesed ja väärtuslikud mälestused lapsepõlvest.
Tegu poleks aga krimilooga, kui kõik olekski nii nagu alguses paistab. Cassie saab kokku oma isaga, kes püüab tütart veenda, et tema oma naist ei tapnud. Ta lausa vannub, et pole seda teinud. Südamepõhjas tahab noor naine muidugi oma isa uskuda ning hakkab paari sõbra ja inspektor Phyllida Flyte’i abiga toonase juhtumi jälgi ajama. See viib teda rändama oma vanemate noorusaega ning ühtlasi laseb tal heita pilgu tolleaegsesse muusikaringkonda, kus tema isa bändimehena liikus. Jupphaaval kaevub Cassie sügavamale nii enda kui ka Bradley minevikku. Ta lahendab oma perekonna saladuse ning toob lunastust ka vanematele, kellele poja äkiline ja kohutav surm andis julma hoobi.
Kuigi „Eluaegne“ sobib lugemiseks ka eraldi põnevikuna, siis võiks enne kätte võtta Cassie Raveni sarja esimese raamatu „Kehakeel“. See avab hästi peategelase tausta ning teeb tuttavaks nii mõnegi teise tegelase sisemaailmaga, kellega sarja teises osas uuesti kohtuda saab. Nende hulka kuuluvad värvikamate persoonidena nii poolakast vanaema kui ka sinisilmne ja pisut sapine inspektor Phyllida Flyte. Viimane on suuresti Cassie vastand, aga ometi on nende vahel väga hea vastastikune mõistmine ja omavaheline keemia.
Jaan Martinson kirjutas oma raamatublogis, et surnukuuri vanemlaborant Cassie Raven on viimaste aastate krimikirjanduse üks tähelepanuväärsemaid persoone. Sellega võib vabalt nõustuda, sest Cassie võidab väga kergelt lugejate südamed. Ta on südamlik ja leidlik ning tänu oma tööle avab ta ukse maailma, kuhu väga sageli piiluda ei saa, aidates mõista nii mõndagi surmaga seonduvat.
A.K. Turner
Tõlkija Triin Olvet
Pehmed kaaned, 148x210
352 lk