Adolfssoni raamatute tegevus toimub Doggerlandis. See on väljamõeldud saarestik Põhjameres, Taani ja Suurbritannia vahel − täiuslik keskkond ühendamaks Briti kriminaalromaanide traditsiooni nordic noir`iga. Lugude kangelanna on kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby, kes töökuse ja vaheda mõistuse abil kuritegusid lahendab.
Igas raamatus hargneb omaette kriminaalne lugu, aga kuna sündmustikud on mõnevõrra seotud ning tegelased maadlevad mitmesuguste isiklike probleemide ja suhterägastikega, siis on kõige parem alustada lugemist esimesest raamatust „Eksisammust“. See lugu algab suure austrifestivali järgse hommikuga Doggerlandis. Üks naine ärkab pohmellis ühes hotellitoas vale mehe kõrval. Teine naine leitakse oma köögist jõhkralt tapetuna. Mõrvajuurdlust hakkab juhtima kriminaalinspektor Hornby, kes on pöördunud tagasi Doggerlandi, et unustada töö, alkoholi ja suvaliste meeste abil oma minevik. Lahendust ei ole aga lihtne leida, sest võib-olla sai kõik alguse juba seitsmekümnendatel selles kummalises kommuunis, võib-olla ühest telefonikõnest sel kevadel, aga võib-olla leiab tõe hoopis Jänese ja Varese pubis räägitavatest külajuttudest. Asjale lisab veelgi vürtsi, et Hornby arrogantne ülemus on olnud ohvriga abielus.
Sarja teine raamat „Tormihoiatus“ viib lugeja Doggerlandi saarestiku kõige põhjapoolsemale saarele Nooröle, kus leitakse karjäärist surnud mees. Gripilaine tõttu on politseil suur tööjõupuudus ja Karen, kes on varasemas juhtumis saadud vigastuste tõttu haiguslehel, leiab ettekäände kodust ja jõulude tähistamisest pääseda, asudes asja uurima. Uusaastaööl pannakse toime veel üks mõrv ja seos kohaliku viskitehasega muutub aimatavamaks. Kriminaalinspektorile teeb rohkem muret aga see, et tema mitte kuigi seaduskuulekad sugulased võivad olla asjaga seotud. Kui lisaks satub ohtu ühe lähedase sõbra elu, muutub tasakaalu hoidmine eraelu ja politseitöö vahel eriti raskeks.
Kolmas raamat „Kuradi ja mere vahel“ toob lugeja ette maailmakuulsa laulja Luna, kes pole esinenud kümme aastat. Artist naaseb kodumaale Doggerlandi, kus ta pole käinud lapsepõlvest saati, et salvestada siin oma tagasituleku album. Kadestusväärse välimuse ja kaheldamatu andega naine lummab stuudiopeol kõiki. Kui mitte arvestada üht tusast kriminaalinspektorit, kes end äkitselt vana ja väsinuna tunneb. Järgmisel hommikul ei ilmu aga Luna stuudiosse plaadile viimast lihvi andma. Tema kadumine on kahtlane, ometi tahetakse seda saladuses hoida. Samal ajal rünnatakse jõhkralt üht teist naist. Kas need kaks sündmust on seotud? Üsna vastumeelselt asub inspektor Hornby tavatult soojadel kevadpäevadel uurima Luna kadumist, seistes silmitsi puhkeda ähvardava meediatsirkuse ja võimatuna tunduvate valikutega. Sellistega, mis võivad tähendada nii elu kui ka surma. Nii tema enda kui ka teiste oma.
Sarja neljas lugu „Jookse või sure“ saab hoo sisse päikeselisel septembripäeval, mil leiab aset Doggerlandi esimene geiparaad ja käes on ka valimiskampaania kõrghetk. Kohalik sadam on rahvast täis, kuid äkki muutub lõbus meeleolu täielikuks õudusunenäoks. Keegi tulistab otse rahvamassi. Kui politsei kohale jõuab, on tulistaja juba surnud. Lapseootel kriminaalinspektor Hornby on kindlalt otsustanud välja uurida, millised olid mõrtsuka motiivid ja tema elu lõpuosa. See, mis ta avastab, seab ohtu nii tema enda kui ka teiste elu.
„Äikesetuul“ on sarja viies osa, kus kriminaalinspektor Karen Eiken Hornby on tagasi tugevama ja vapramana kui kunagi varem. Ta on parasjagu emapuhkusel ega ole sugugi rahul sellega, et peab tööle naasma. Kõige vähem tahab ta töötada koos omaette hoidva Astrid Nielseniga, kes ei soovi midagi rääkida oma ametist lahkumise põhjustest. Ometi tuleb neid tööle asuda, sest Doggerlandi pealinnas Dunkeris leitakse kahe noore inimese surnukeha vaid ühepäevase vahega. Peagi hakkab politsei kahtlustama, et kahe surma vahel on seos. Küsimus on, kas ohvreid tuleb juurde ja miks keegi jälgib Karenit.
Nagu näha, siis põnevatest ja eripalgelistest juhtumitest Maria Adolffsonil puudust ei ole. Saarel toimuvale uurimisele kaasa elamise muudavad oma murede ja rõõmudega veelgi huvitavamaks mitmepalgelised tegelased, kellel on vaja lahendada erisuguseid elulisi probleeme.
Doggerlandi lugudes ei puhke tegevus metsiku tempoga, aga pinge kasvab pidevalt, kuni kõik saladused on paljastatud. Jätkub nii ootamatuid pöördeid kui ka üllatavaid lõpplahendusi, mis ju kuuluvadki ühe hea kriminaalromaani juurde.